Kiikasin kursavenna Martti blogi, mille üks eesmärk sama, mis siin minulgi - õpimapp. Kõige rohkem meeldis mulle Martti loov lähenemine GPS pilt VOSK ülesande juures. Täiesti fantast ägedad. Üks näeb täpselt välja nagu tegelane mängust Among Us või Bit.Trip Runner.

Kõigi teemade kohta on tehtud postitused ja on kergesti leitavad ja organiseeritud ning need on asjakohased ning sisulised. Väga hästi on välja toodud, mida autor seejurues koges ja õppis. Lugeda on mõnus, sest keelekasutus korrektne ja viited lisa- ja algmaterjalidele lisatud. Pildimaterjali on Martti lisanud oma asisel ja humoorikal moel, mis annab tekstile värvi. Blogi kujundus on ühtlane ega häiri silma. Mulle isiklikult on veid igav sinine, kuid seda taskaalustab läbiv korrektsus nii kirjas kui vormis.

See blogi sai alguse vajadusest vormistada õpimapp IT vahendite kasutamsie kursusel, kuid lisaks sellele on mul nüüd täitsa viisakas koduleht ja blogi pidamise kogemus. Päris mõnus on jagada.

UniteAR on täitsa vahva vahend, millega saaks koolitunnis AR abil harilikku õppetöösse vaheldust tuua. Lisasin sinna süsteemi pildi enda jaoks olulisest raamatust, nii et kui nüüd võtta Androidi rakendus ning raamatule suunata, tuntakse see ära ning hakakb kõlama minu määratud muusika. Kuna kõigil sama raamatut pole, siis jagan katsetamiseks kaanepilti:

Lisaks piltide tuvastamisele on ka töökindlam QR koodidel baseeruv lahendus, kuid minu katsetustes töötas ka vaid pildiga hästi. Nii saaks siduda näiteks isegi õpiku leheküljed tutvustavate videodega. Või ülesanded samm-sammult lahenduskäikudega. Jäin isegi viivuks mängima, sest parajalt tühja kõhu kõrvale läbi ekraani isuäratavat hamburgerit oma laul nähes, mis telefoni liigutades usutavalt kaasa liikus, tekkisid neelud...
​Julget katsetamist!

Käisin muuseumis. Loomulikult virtuaalselt, sest noh koroona. Viimati veetsin pea tunni Videomängud muuseimis: 3D keskond, mille erinevates punktides on ajastute kaupa esitatud mängukonsoolid ja epohhiloovad mängud.  Kahjuks ma ei leia avalikult kõigile kättesaadavat võimalust, kuid Tartu Ülikooli kuruss Videomängude arengulugu seda pakub - soovitan soojalt nii asjatundjatele, kes kogenud mängimist 30+ aastat, kui uutele huvilistele maailma mõtestamiseks.

Edasi liikusin TÜ arvutimuuseumi. Lootsin väga leida eest samavõrra interaktiivse visuaalse avastamiskeskkonna, kuid lihtsalt 90ndatest pärit veebikatakloog 2000ndeta disainiga. Loodan siiralt, et arvitumuuseum saab peagi kaasaegse ja visaalselt kaasahaarva kasutajkogemusega liidese. Enda suureks üllatuseks leidusid vaid mõned eksponaadid, millega mul isiklik kogemus.
Selline vidin: TÜ arvutimuuseum: HP iPAQ h5450
Pihuarvuti aastast 2003! Milline investeering: eBay-s on seadme hind üle 400 euro. Tekkis korraks kiusatus, sest nostalgia. See oli enne Androidi ja iOS operatsioonisüsteemide turule tulekus aastal 2007, kui WinCE, mida levitati aastatel 1996-2013. Alustava tarvkvaraarendjana unustasin sellisest imelisest väikesest arvutist ja maagilisest puutetundlikust ekraanist. Olin kirjutanud Pascalit ja veidi assemblerit ning õige pisut nuusutanud Win32 API  kontseptsioone - Win 3.11 ajal piirtusein mode 13 graafikaga -, kuid nagu päris arvuti peopesal - see tundus võimas samm kasutajakogemuses. Mitmel korral katsetasin emulaatorite abil tooma uudseid kasutajaliidese ja -kogemuse loomist, mis tundus juba siis ning nüüd tagant järgi vaadates väga nurgeline: miks peaksid tavainimesed end sellise seadmega vigastama!? Platvomil üldiselt ja antud seadmes olid omad võlud lõppkasutjale ja ka tänapäeval ehk küll veidi hoolikamalt pakendatud funktsionaalsus, kuid massidesse jõudmiseni läks aastaid ja ka kõige parema tahtmise juures jäi WinCE koos pihuarvutitega ajalikku. Või siiski mitte? Tahvalarvutite ja mobiiltelefonide massiline tootmine on hinnad alla viinud ning majanduslikult on mõistlik kasutada nii riistvara tootmises kui tarkvara küljel olemasolevaid tehnoloogiaid, nii et pea kõigi pihuarvutute süda põksub mobiilile sarnaselt, kuid välimus ja lisaseadmed on sama värvilised ja erileised nagu alati - juba enne pihuarvuteid. Ikka vastavalt vajadusele. 

Kitjutasin juba korra Toila VR kogemusest, kuid seda annaks oluliselt edasi arenda. Suvel on muidugi tore reaalses autentses keskonnas osa saada sajandi vanusesest arhitektuurist, kuid meie pika suusailmaperioodiga on kindlasti potentsiaal sama VR kogemust pakkuda mobiilselt: muuseum tuleb sinu juurde!
Vähestel inimestel on käepeävast VR prillid, kuigi näiteks mobiiliseadmele vastav hoidik maksab mõnikümmnend eurot - pone igapeävast rakendust. Teisalt kaob tavaekraanilt vaadates ka 360 kraadise ehk keravideo kasutajakogemus. Seega on lahendus tulle lõpptarbijale lähemale koos riistvaraga: näiteks kooliklassis toimuv tund VR-is, mille sisu ja seadmed rentida. Kui lasteaias on täiesti tavaline, et teatrit tullakse tegema rühma ruumi või aulasse, siis koolis tunnis VR vahendite saaks sama hästi kunasgist Pätsu suveresidentsi külastada. Ühine VR kogemus, mille eeludseks on tehniliselt veidi teistsugune lahendus, kui vabas õhus toimiv isklik liikumist arvestav, annab uued võimalused ühiseks aruteluks, emotsioonide jagamiseks ning õppetööks: õpetaja saab juhtida tähelepanu erinevatele detailidele arhitektuuris ja mujalgi ning lisada ajaloolise konteksti, et mõista mitte ainult kujutatavat objekti, vaid ka selle positsiooni Eesti arengus agraarmaast industriaalriigiks, milles oma roll on ka Ida-Viruaal Toila oru pargi lossil. 

Mis poleks toredama kui virtuaalreaalsust asjade internetiga kokku liita? Üheks tuttvaks lahenduseks on Tartu Ülikoolist välja kasvanud ettevõte Blueray OÜ, mis tegeleb ajalooliselt täpsete VR maailmade loomisega ning nende presenteerimisega VR-is.
Näiteks Toila oru pargis asus uhke loss, mis hävines II Maailmasõjas. Tuginedes ajalooallikatele on põhjaliku uurimistöö tulemusel kogutud info põhjal loodud 3D maailm, millest omakorda 360 kraadi VR videod, mida saab VR prilidega vaadata. Antud lahenduse teeb eriliseks asjaolu, et hävinud lossi presenteeritakse füüsilises ruumis täpselt selle asukohas: kui oleksid ajarändus, siis Pätsu ajal avanunud vaade oleks väga sarnene kujutletule. Ruumis täpse paigutuse jaoks kasutatakse raadiamajakaid, nii et Toila pargis ühest kohast teise liikudes esitatakse vaateid õigest perspektiivist.
​Toila Oru pargis saab virtuaalretkel vaadata Pätsi suveresidentsi | Eesti | ERR

Google Formis pole üldse paha küsitluste läbiviimiseks või lihtsama tagasiside saamiseks. Uue vidinana kasutasin vastusemaatriksit - loogikaüleannete jaoks vinge!
Küsitlust vaata siin.

Kui loed kokku Mare, siis oled õigel teel. Vabandused halva käekirja pärast, kuid olin 8 meetri sügavusel vee all Saadjärves. Fotod aastast 2016.

VOSK - võta oma seade kaasa
BYOD - Bring Your Own Device
Ma võtsin kaasa mobla, mille LED välku taskulambi reziimi lülitasin.
Siis veel vana fotokas, mille seadsin manuaalreziimi, valisim maksimaalse ava numbri ehk minimaalse suurusega ava (F16), minimaalse tundilikkuse ehk madalaima ISO (100) väärtuse ning säriajaks 2 sekundit. Lisaks kasutasin veel ND filtrit, mis teeb pildi tumedamaks. Fookuse oli samutu manuaalselt paari meetri kaugusele seatud.
Liigutasin kaamera ees lõlevat lampi ning püüdsin õhku joonistada oma nimetähed.

​Edasi lappisin Paintis kollazi kokku.

Mõnusat katsetamist!

20 aastat tagasi masinõppe kursusest on eredaime näitema meeles lugu aegade hämarusest, kuidas masin tõlkis lause inglsie keelest vene keelde ja tagasi ning tähendus veidi mutus:
The spirit is willing, but the flesh is weak.
The whiskey is strong, but the meat is rotten.
Kahjuks peab tänapäeval nii eredate näidete leidmiseks oluliselt rohkme kaevandama.
Täpsemalt: Machine translation of "The spirit is willing, but the flesh is weak." to Russian and back 

Nüüd töötab nii Google Translate kui ka pikaaegne sõber aare.pri.ee sõnaraamat - võiks öelda, et need on equivalent või saavad sellest üht moodi aru.

Kõne sünteesi osas on Eestis samuti edasi liigutud (EKI lehel saab katsetada), kuid sellest edasi on veel põnevam võimalus treenida hääle kõla ja kõnemaneer näidete järgi ning kasutada seda suvalise teksti esitamiseks näiteks mängumootoris. Sellist lahendust pakub Unreal Engini jaoks näiteks Resemble.AI. Nende kohta sain teada järgnevast asjalikust videost:

Veidi varemgi kui masintõlke kohta õppisin, jäi kuskilt näppu Eliza nimelise programmi kood BASIC keeles, mille sisse toksisin ning täiendamisega palju nalja sai. Eks nüüd on asi veidi edasi arenenud nagu näiteks CleverBot, mis saab aru eri keeltest.

Edasi on teksti tuvastust. Nüüd seks on Wordis võimalik sisestada valemeid ka LaTex formaadis, kuid graafiliselt on palju mugavam. Näiteks normaaljaotuse valem.

Aga kõige vingem on tekstituvastus. Näiteks OneNote rakenduses matekaatika tööriistad. Mul õnnestus digipliaatise vahendusel võrrandi tuvastamine. Seda umbes viiendal katsel.

Oma tuvastamise võimekust saab katsetada näiteks Aliast mängides.

Siin polnud kontekstivälistest vihjetest üldse kasu, kuid tavaliselt võis toetuda statistikale. Sünonüümide otsimine ja teadmine on abiks. Kolmas varant on siin eituste kasutamine.

Koopasukeldumisel läheb tarvis koopanooli (cave arrow), mida paigutatakse iga teatud maa tagant nöörile. Nimelt on koopas alati nöör, mis läheb väljapääsinuni - seda tuleb vajaduses isa paigaldada sukeldumist alustades ja koopasse sisse minnes ning välja tulles ära korjata. Kui mingil põhjusel nähtavus peaks kaduma - lamp kustub või vesi muutub sogaseks -, siis  võib see nöör elu pääasta. Aga otsustada, kummale poole minna, kui sattud nööri keskele!? Võib valida juhusliku suuna ning minema hakata. Esimese nooleni jõudes saada teada, kas jätkad või pöörad ümber ja väljapääs on selja taga - kõik nooled näitavad alati lähima väljapääsu suunas.
Nende noolte printimisel tuleb silmas pidada, et need võiksid olla uppuvad ehk negatiivse ujuvusega. PLA materjali puhul on abiks 100% täidis.
Loomulikult peavad iga sukelduja noolel olema tähised, et kinnisilmi just oma nooled teiste seast üles leida. Varemalt kasutati selleks erinevaid sälkusid, kui prinditud noole korral saab oma nimetähed või muud kujundid kasvõi teist värvi juba kujundi osaks modelleerida.
Minu nool on tehtud SketchUp tarkvara abil, kus millimeetri täpsusega töötamine on lihtne. Olen katsetanud Mehhikos cenotedes kilomeetri sügavusele koopasse sukeldudes. Siit videost on näha kuidas nooli ning küpsiseid kasutadakse (cookie).

Tarkvara mõtted:

• OneNote on päris asjalik
  • Digipliiatsi nurga ja surve tuvastus
  • Kiire puudutusest ekraanile ilmumise aeg
  • Sobib nii erkaani jagades tundi läbi viies kui ekraanisalvestuse tarbeks
  • Matemaatikaavaldiste tuvastamine ja arvutamine
• Google Jamboard
  • Goolge'i integratsioonid, ka Google Meet
  • Jagamineg, ühiskasutamine
  • Õpilastel tunnis seda täita ei lasknud, sest see juhiks tähelepanu liialt kõrvale.
• Miro - sobib keerulisematesse olukordadesse - palju võimalusi
• OpenBoard - programm jooksis poole tunniga kokku. Sakiline käekiri.
• Stormboard - tundus veidi ülekoormatud, kuid saab ka lihsa kujunduse. Sujuv käekiri.

Üldist:

• Duigipliaatsi kasutamine annab käekirjale sujuvust.
• Tarkvaras tasub tähele panna, et kas sisendist genereeritakse kõverad - nii on veelgi sujuvam lõpptulemus.
• Windows tahvelarvuti koos aktiivse digipliiatsiga (nupud peal näiteks kustutamiseks) on väga mugav ja praktiline variant.
  • Kiirus: jooned ilmuvad ekraanile mõne millisekundiga.
  • Mugavus: eriti hea on Surface Pro arvutitel randmetuuvastus, nii et käsi võib muretult ekraaile toetuda.
  • Kvaliteet: survetundlik digipliiats annab palju juurde.
  • Käepärasus: arvuti on nii kui nii olemas ja pliiat ei võta kuigi palju ruumi.
  • Miinus: stabiilise kirjutusasendi jaoks on tarvis arvuti laule asetada, nii et veebikaamera vaatab lakke - vaja on lisa kaamerat.

Töötab, kuid nõuab harjumist. Küsimustike koostamine oli algul veidi keeruline, kuid pele mõned korrad läbi mängimist sain pihta. Ilmselgelt on tarvis veel harjutada, sest materjalide esitamine tundub veidi kummaline: ma sooviksin kohe seal samas keskonna lehel sisu luua, kuid selle asemel on teised võimalused, mis on ka mõistlikud, kuid esmasel kasutamisel tundus ülesehitus võõras. Korras tekkis mulje, et pean igal kool eraldi õpilaste nime küsima, et ülesanne ja vastused ära ühendada, kuid integratsioonid on tehtud. Tööde hindamine on lahendatatud paindlikult - loe käsitsi -,  kuid automaatne süsteem oleks ilmselt liialt keerukas ja tooks kaasa rohkem ebamugavust kui ari väärt.  Sislu struktureerimsiel oli abiks Merrilli mudel, mille kasutamine andis näites loodud kursusele oluliselt loogilisema ülesehituse kui esmalt välja kukkus.

Otsisin hiljuti vahendit, millega õpilastele näidata ja meelde tuletada kirjaliku liitmist ja lahutamist. Olen vaimustuses puutetundlikest ekraanidest ja digipliiatsitest, kuid digitahvlitega kokku pole seni puutunud. Leidsin kiiresti keskkonna https://idroo.com/,  kuhu sujuvalt Google kontoga sisse sain logitud. Edasi kasutajalidies lihtne ning arusaadav. Esimsele tahvlile sodides leidsin valemite sisestamise võimaluse - milline suurepärane üllatus. Lisaks veel jagamise võimalus, nii et saab ühiselt muuta või vaid vaadata - ei peagi kasutama kombinatsiooni Zoomist ja Paint protammidest. Tahvlile kirjutamisel tekivad jooned, mitte rasterkujutis, mis teeb kustutamise lihtsamaks. Eriti meeldib käekirja kvaliteedi osas funktsionaalsus, et ei kasutada otsest sisendit, vaid seda silutakse veidi, mis loob meeldivama kogemusi olles lähedasem paberi kasutajakogemusel.